office.farts

Et siis. Minu visiit Ühendatud Kuningriiki :). Hetkel siis on kell juba veerand tundi pärast esisalgset väljumisaega ja lennukit pole kuskilt näha. Okei, on, aga kaugelt (loe: istub kopenhaagenis ja ei lenda kuhugile).

Tegelt on see tehtud ära minnes:) Stansted airport, London.

Alustuseks märkused meie enda koduse lennujaama kohta. Kuidas on võimalik, et niiöelda Eesti esinduslennuväli, sisaldab endas igast kohvikuid ja vedelemistsoone, kus igalpool levib traadita internet, kuid asi mida siin pole, on seinakontaktid? Nagu et for real. Kuidas see võimalik on? Ainuke seinakontakt, mis oli laua läheduses, asus mingis puhvetis ning oli hõivatud mingite chickide poolt – how’s that for irony?:P Ülejäänud seinakontaktid olid kõik sellised, mille põhifunktsiooniks on kindlasti koristaja tolmuimejale särtsu andmine. Okei. Tegelikult ma mingi reklaamipostamendi ja ootepingi vahetust lähedusest leidsin ka vaba särtsuaugu, kuid selleks pidin nagu idioot enamuse lennujaamast läbi käima läppar ja laadija käes. Halloo – kliendisõbralikkus ja kasutamismugavus?

Boeing 737

Positiivset ka. Lennujaama tax-free pood nimelt. Liitrine Laphoraig 10yr on siin mingi 600 eeki, vastukaaluks Kaubamaja 1000 kroonile. Karbis 1l Black Labelit anti alla 400 krooni eest. Kui tagasi tulles veel eelarvest midagi alles on, peaks selle peale tõsisemalt mõtlema (update – ei, ei olnud:P).

Spend your life waiting…

Seitsme maa ja mere taga, umbes ööpäeva jagu tunde hiljem. Lendamine on lahe. Kõik, kes väidavad, et kardavad lendamist – you pussies. Soovitaks korra benjiga karata, ja pärast seda on lennukiga kruisimine kukepea. Parim koht lendamise juures on raudselt õhkutõusmine. See kuidas mingi ääreni rahvast täis küna n.ö. nullist neljasajani ca 15 sekiga kiirendab on impressive. Ainuke konks kogu selle õhus liuglemise juures on kõrvade lukku minek. Argh. Omamoodi huvitav emotsioon igatahes. Lisaks loomulikult budjet-lendamise põhirõõmule – ääreni täis lennukis konutamisele. Tallinnast Londoni läheb mingi 3-4 tundi. Ma ei kujuta ette kui peaks samasuguses kramplikus poosis mingi 7-12 tundi passima. Enivei, pärast 4 tunnist hilinemist igatahes lennuk Tallinnast startis ja ka täitsa edukalt kohale sai.

Vinks vonks metroojaam

Järgmine samm oli süüa otsida. Sai siis mingisse puhvetisse mindud. Londonis siis. Kohalikku taset arvestades ma usun, et paralleeliks võib tuua Tartu “Pool Kuus” nimelise asutuse. Palju rahvast, kõva mitte-live muusika, kõik karjuvad ning ainuke vaba laud on WC-de vahetus lähetuses. Ain’t life grand? Märkuseks, et me juhtusime just täpselt tööpäeva lõpuks Londonisse jõudma – seal, nagu ka siin, käivad inimesed pärast tööd kõrtsus paari õlut võtmas:) Igatahes praad ja õlu – ca 225 krooni (10naela) ümmarguselt. Õluks oli Guiness ja praeks mingi fish-n-chips, kus kala oli asendatud kanaga:) Üldhinnang oli üllatavalt positiivne – mitte selles suhtes, et tegu oleks olnud mingi erilise kulinaarse imetükiga, vaid et taldrikul oli konkreetselt ühe kana rinnafilee (mitte neljandik sellest, nagu meil siin kombeks). Ja see kana oli kunagi suht pirakas olnud. Ja kõige hullemini ei maitsenudki. Aga noh, ma olin näljane ka nats. Kuigi kohalike komme kõike lõhest kuni loomalihani serveerida fritüüris supelnud kartulitega on vist üks põhjusi selleks, miks naispopulatsioon siin amerikaniseerumas on. Kuigi, okei, tegelt jäi linnapildis ka paar ilusat inimest silma, aga üldjuhul oli isegi normaalse näo puhul see, mis kaelast allapoole jäi, vist pikemat aega mäkdoonaldsi dieedil olnud. Kahju kohe (Kõrvalepõikena Nonsie esimesi kommentaare Ameerikasse jõudes – söögid on kõik hästi rasvased ja hästi soolased. Või liiga magusad. No wonder they’re all fat and ugly).

Clark Kent vs. Phonebooth

Anyway. Lõpuks jõudsime rongijaama tagasi. Teame küll, et Eestis on bussipilet 90eeki ja rongi oma mingi 85 vms. Tln-Trt kontekstis siis muidugi. Siin läks meil Stansted-London-Sheffield-London-Stansted marsruudil mingi 1000+ krooni näost. Siin on, okei, teepikkus mingi 300km ehk, mitte 186 nagu koduses kontekstis. Kas teist keegi kujutab ette, et Tallinn-Tartu rongipileti eest tuleks välja köhida sõbralik 500-600 eeki? Ma küll eriti ei adu seda:) Plusspunkt on tegelikult muidugi ka. Nimelt kõnealune rongipoiss, koos peatustega, läbis kõnealuse 300km mingi 2.5 tunniga. Kodused rongid võiks ka nii kiirelt sõitma hakata. Oleks tugev samm edasi rongiliikluse arenduse suunas. Kuigi need rongivedurid, mis seda kremplit UK-s liigutasid nägid välja nagu kosmosetehnoloogia. Eriti võrreldes meie kohalike nõuka-aegsete romudega.

ALARMAAAA!:)

Igatahes. Lõpuks siis Sheffield. Linn ise tore. Kuna eriti ringi ei käinud seal, siis jäävad emotsioonid sellest paraku kesiseks. Kaks märkust siiski. Esiteks – ilm. Eesti -10 kraadi ja lumehangede käest oli väga tervistatav näha sinist taevast, (peaaegu) rohelist muru ja päikest, mis tuntavalt soojendas. St. sooja oli mingi 7-8 kraadi ning päiksekäes võis tunda täitsa hilissügise hõngu. Bliss. Teine aspekt on seotud minu tugevalt isikupärase omadusega tahta hommikul magada. Nimelt kui Eestis olen ma selline dissident, kes öösel läheb 2-3 ajal magama ja hommikul 10 ajal hakkab alles ärkamise märke ilmutama, siis seal, tänu kahe tunnisele ajaerinevusele, olin ma igati korralik töötaja. Läksin täiesti ise kell 00-01 tuuris magama ja ärkasin 8 ajal hommikul. Ideaalne;)

Veel kujundeid Stanstedi lennujaamast

Igatahes tagasi tulin LOTRi triloogia paberist variandiga (mul senini ainult soome keelne “Sõrmuste Isand” kodus) ja kindla plaaniga seda kanti kunagi uuesti avastama minna. Fin.

PS. Seda ka, et 10 punkti sellele, kes ütleb, mis asjad need siin pildil on? Lennukist tehtud käigupealt, seega kvaliteet on nagu on.

Müstilised kujundid Tallinnast läänes

Filed under:
Foto, Üritused by Peedu